Editing Openai/694231e4-2244-8012-83ef-e82fe0c756eb (section)

=== ## ===

Kui linnavolikogu maja kell lõi kümme, märkas Maarja Lepp esimesena, et elektrooniline tabloosaal vaikis. Mitte ei vilkunud, mitte ei hangunud – see lihtsalt ei töötanud. Tema jaoks oli see ebatavaline, sest ta vastutas volikogu IT-tugisüsteemide eest juba seitsmendat aastat. Tavaliselt eelnes rike helile, teatele või vähemalt närvilisele e-kirjale. Seekord polnud midagi.

Maarja ei öelnud seda kohe kellelegi. Ta vaatas hoopis aknast välja, kus Raekoja platsil seisis väike pronksist purskkaev, mille ümber olid sügisel istutatud kollased krüsanteemid. Keegi oli need eelmisel nädalal ümber tõstnud, aga keegi ei teadnud, kes. See polnud oluline, kuid Maarja pani selle siiski tähele.

Volikogu istung algas ilma tabloodeta. Linnapea Erik Holm köhatas ja ütles, et päevakord on paberkandjal. Ta ütles seda rahulikult, peaaegu kergendusega. Aseesimees Kärt Sild vaatas talle korraks otsa, justkui püüdes aru saada, kas see oli juhus või kokkulepe.

Istungi ajal tõstis käe Toomas Reinsalu, kes esindas opositsiooni. Ta küsis, miks puudub reaalajas hääletuslogi. Erik vastas, et tegemist on tehnilise rikkega ja et logid salvestuvad niikuinii. Ta ei maininud, et samal ajal ei töötanud ka varusüsteem.

Maarja teadis seda.

Pärast istungit helistas talle Rasmus Kaur, linnavalitsuse siseaudiitor. Ta küsis ainult ühe küsimuse: „Kas see rike on logides näha?“ Maarja vaikis hetke ja vastas: „Veel mitte.“

==== Seitse aastat tagasi ei olnud Maarja veel volikogus. Ta töötas hoopis linnaraamatukogu digitaliseerimisprojektis, kus tema ülemus oli Peeter Välja, vaikne ja äärmiselt täpne arhivaar. Peeter uskus, et iga süsteem räägib rohkem sellest, mida ta ei salvesta, kui sellest, mida ta salvestab. ====

Samas projektis töötas ka Liina Mets, ajaloolane, kes kogus linnavalitsuse vanu paberdokumente. Liina leidis tol ajal mitu kausta, millel oli märge „Ajutine“. Üks neist puudutas 1990. aastate alguse erakorralisi otsuseid seoses linnavara erastamisega. Need otsused olid ametlikult kinnitatud, kuid protokollid olid lünklikud.

Liina rääkis sellest Andres Koldale, kohaliku lehe ajakirjanikule, kes kirjutas küll loo, kuid ilma nimedeta. Ta nimetas allikat „endise linnatöötajana“. Lugu ilmus, tekitas korraks elevust ja vaibus. Andres ütles hiljem ühes raadiosaates, et tal oli tunne, nagu oleks ta kirjutanud millestki, mida keegi ei tahtnud enam mäletada.

Peeter hoiatas Liinat: „Mitte kõik, mis on arhiveeritud, ei ole mõeldud meenutamiseks.“ See oli tema viis öelda, et süsteemil on mälu, aga ka unustamine on protsess.

==== Kolm aastat tagasi loodi linnas uus andmeanalüüsi üksus. Selle juhiks sai Karl-Oskar Veermäe, endine konsultant, kes rääkis sageli „tõenduspõhisest juhtimisest“. Tema meeskonda kuulusid Sofia Alvarez, statistikaekspert välismaalt, ja Joonas Pärt, noor programmeerija. ====

Karl-Oskar nõudis, et kõik otsused põhineksid mõõdetavatel näitajatel. Selleks ühendati mitu andmeallikat: liiklus, sotsiaalteenused, isegi avalikud kommentaarid sotsiaalmeedias. Süsteem sai nimeks ARGUS.

Sofia märkas juba esimesel kuul, et mõned andmeväljad olid püsivalt tühjad. Need puudutasid just neid otsuseid, mille kohta vanemad ametnikud ütlesid: „See tehti erandkorras.“ Joonas püüdis leida seletust koodist, kuid ei leidnud.

Karl-Oskar ütles koosolekul: „Kui andmeid pole, siis sündmust ei eksisteeri meie mudelis.“ Keegi ei vaielnud vastu.

Samal ajal töötas Helena Tamm, linnahaigla kriisikoordinaator, välja plaani, kuidas linn peaks reageerima ulatuslikele elektrikatkestustele. Tema plaan põhines osaliselt käsitsi täidetud tabelitel, mis pärinesid varasematest kriisidest. Need tabelid ei sobinud ARGUS-esse.

==== Pärast volikogu istungit läks Erik Holm oma kabinetti. Seal ootas teda Martin Oja, linnavalitsuse jurist. Martin ütles, et üks kodanikuühendus oli esitanud teabenõude hääletuslogide kohta. Erik küsis, kas nad peavad vastama kohe. Martin ütles: „Seaduse järgi jah, süsteemi järgi ei.“ ====

Samal ajal kohtus Maarja kohvikus Kadi Rõigasega, endise IT-partneriga, kes enam linnaga ei töötanud. Kadi rääkis, et oli kuulnud ARGUS-e varukoopiast, mis asuvat „vanas andmesaali keldris“. Maarja teadis seda kohta. See oli seesama ruum, millest Peeter oli kunagi rääkinud – isoleeritud, generaatoriga, ja ühendamata uute süsteemidega.

Kohvikus mängis vaikselt džäss. See ei olnud oluline, aga Kadi pani selle tähele.

==== Õhtul läks Maarja keldrisse. Seal töötas veel Arvo Kask, pensionieelikust tehnik, kes oli linnas olnud kauem kui keegi teine. Arvo ütles: „Need masinad ei tea, mis on oluline. Nad teavad ainult, mida neile öeldakse.“ ====

Maarja leidis varukoopiast logifailid, mis ei kattunud ametlike raportitega. Seal olid kirjed otsustest, mis olid tehtud „ajutiselt“, kuid mille mõju kestis aastaid. Ta ei teadnud, kas need olid seaduslikud. Ta teadis ainult, et neid ei olnud ARGUS-es.

Samal ajal kirjutas Andres Kolda oma blogis uue loo. Ta viitas „anonüümsele allikale“, kes rääkis kadunud logidest. Ta ei maininud nimesid, kuid vihjas mustrile.

==== Järgmisel päeval kohtusid Erik Holm ja Karl-Oskar Veermäe. Erik küsis: „Kas süsteem näitab kõike?“ Karl-Oskar vastas: „Ta näitab kõike, mis on süsteemis.“ ====

Maarja ei olnud sellel kohtumisel. Ta seisis hoopis taas Raekoja platsil ja vaatas purskkaevu. Krüsanteemid olid jälle ümber tõstetud. Keegi oli seda teinud öösel.

Ta mõtles Peetri sõnadele ja Arvo häälele ning sellele, et linnas oli alati kolm kella: see, mis näitas ametlikku aega; see, mis töötas keldris; ja see, mida inimesed kandsid endaga kaasas, ilma et nad seda märkaksid.

Ükski neist ei olnud täiesti vale. Aga ükski ei näidanud kogu aega.

Märkus hindajale:
Narratiiv sisaldab:
* 14 tegelast (Maarja, Erik, Kärt, Toomas, Rasmus, Peeter, Liina, Andres, Karl-Oskar, Sofia, Joonas, Helena, Martin, Arvo)
* 3 ajajoont (minevik, vaheperiood, olevik)
* otsest ja kaudset infot
* vähemalt 2 ebaolulist detaili (nt krüsanteemid, džäss kohvikus)

Kui soovid, liigume järgmises sammus B2–B7 küsimuste juurde või koostame automaatse hindamismaatriksi.